Kui mu abikaasa on valus kirjutada

Ta ütles, et ta rabeles ja karjus ema nime, ja et ema oli kõrvaltoas, aga et viimane käratas, et ta vait oleks öisel ajal. Ka järgmisel õhtul, kui püüdsin ta silma meikida, et see tööl nii sinine ei paistaks, kahetses ta. Järgmisel hommikul rääkisin emale, mis juhtunud oli. Ei suuda ennast ega teisi mõista.

  1. Valulik kirjutamise naine pillid
  2. Loe lugusid seksuaalvägivallast
  3. Siis mingi hetk ta helistas ja lobisesime.

Et see asi ei toimi, püüan ja näen, kuid see ei toimi. Ta vastas napilt, et on nõus. Tundsin kohutavat tühjust. Nagu oleks suure tüki endast lahti lõiganud ja minema visanud. See oli esimene kord, kui ise lõpetasin sõltuvussuhte, ja tagantjärele tundub, et selle sõnumiga lõpetasin ka kõik varasemad sõltuvussuhted.

Aga asemele saingi tühjuse.

Valu, mida aeg ei ravi

Miski ei aidanud enam: ei pidutsemine, alkohol, sõbrad, kaaslased ega suured armumised. Vastupidi — mõneks ajaks loobusin neist kõigist. Eks ma ikka proovisin, käisin väljas, passisin seltskonnas, jõin veini — aga ma ei suutnud suhelda, mind ei huvitanud see seltskond ja alkohol ei hakanud enam pähe nii nagu varem. Tegi olemise veel tühjemaks. Ei olnud nii, et olin saanud suure arusaama osaliseks ja elu läks kui lepase reega.

Vastupidi — kõik senised väärtused ja arusaamad olid pea peale pööratud. Ma polnud enam kindel enda lähedastes. Ma ei teadnud, miks on just need inimesed minu ümber ja mida ma nendest suhetest saan. Kas mängin lihtsalt tule-lähemale-mine-kaugemale-mängu või leian sealt ka midagi sügavamat?

Kas see, mida pidasin seni läheduseks, pole mitte lihtsalt seks ja koos aja äraveetmine, unistuste ja projektsioonide taha peitumine? Kas mul üldse ongi tõelisi sõpru või põhinevad kõik mu sõprussuhted pelgal ajaveetmisel? Või üksteisele terapeudi mängimisel?

Julgestuse pakkumisel?

vere neeru uriinis

Aga kas maailmas on veel midagi? Mis on see lähedus, millest räägitakse ja mis järsku oli nii ähvardavana mu teadvusesse jõudnud? Kuidas ma tunnen ära läheduse, kui mul pole seda kunagi olnudki? Kuidas seda kõige muuga mitte segamini ajada?

Kogu selle puntra otsas istudes tundsin, et see on natuke liiga suur tükk, mida läbi hammustada. Ühel õhtul pidin sõpradega linnas kohtuma.

Selleks riideid valides tuli peale tavaline tunne — ükskõik, mida kannan, iga riideese defineerib mind kellenagi, kuid ma ei taha seda.

Ma ei tea isegi, kes ma olen, ma ei taha, et maailm suruks mulle peale mingi rolli: kas ma olen ilus naine või boheemlaslik tudeng või sportlik neiu või asjalik kontoriinimene või Kell ligines seitsmele, sõbrad hakkasid kohtumispaika jõudma ja mina ei suutnud kanda ühtegi riideeset, mis mul kapis oli. Sest ükskõik, mis ma selga panin, nägin end inetu, läbipaistva ja muidugi paksuna. Äradefineeritu ja võltsina.

Istusin elutoa põrandale, heitsin pikali ja sain aru, et ma ei suuda enam. Ma ei suuda riideid valida, püsti tõusta, kodust lahkuda, keegi olla. Ei suuda oma elu elada ega teada isegi, mis see on.

Cheating Wife Had Oral Affair With Neighbor My Perfect Husband of 16 Years Will Take Me Back #Long

Ei suuda ennast ega teisi mõista. Ma lihtsalt ei tea. Ma ei tea, kes olen mina ja mis on maailm minu ümber. Midagi katastroofilist ei järgnenud, isegi koju ma sel õhtul ei jäänud. Aga iseenda sees käisin põhjas ära, et välja tulla teadmisega, et ma ei suudagi kunagi midagi lõpuni mõista, selgeks defineerida.

Läksingi lõpuks välja, küll suure hilinemisega. Nagu alati sellistel hetkedel — lange kui tahes sügavale auku, viimaks tõused ikka püsti, paned midagi enam-vähem sobivat selga ja lähed. Võib-olla võtsin sel õhtul päriselt vastutuse ja mõistsin aru, et maailm ongi ebakindel paik ja ma ei saa seda kontrollida.

Ei saa kontrollida teisi ega isegi oma tundeid, aga saan küsida, kas mul on hea olla. Maailm defineerib sind pidevalt, aga ise ei pea seda tegema — seeasemel saan uurida, mida ma siis tegelikult tahan. Missugune on maailm, kui teen otsused selle pinnalt, mida mina ise soovin, ja vaatan, mis mulle praegu meeldib. See oli midagi täiesti uut. Mina läksin igal juhul järgmine päev perearsti juurde.

Ütlesin, et kehvaks on läinud, antidepressante on vaja.

Kaidi Laur: mida mehed naistelt suhtes vajavad?

Sain need ja juba mõne päeva pärast jõudsin kuidagi otsast jälle elama hakata. Last kasvatama, tööd tegema ja suhtlema. Ja siis aeglaselt vaatama, et mis asi see nüüd siis on, mida ma olen seni elanud.

Vägivaldsest suhtest lahkunud naised: uus elu võib algul olla valus, ent edasine õnn on seda väärt

Terve suve olin sügavas augus. Hakkasin looma teistsuguseid suhteid. Hakkasin endast rääkima. Avastasin üllatusega, et kuigi mul oli palju tuttavaid ja isegi mitu lähedast sõpra, ei avanud ma neile ennast kunagi päriselt. Sellest, mis oli kõige olulisem, tegi haiget või riivas, vaikisin.

Ma ei olnud kellelegi rääkinud, et olen kurb, et ma ei jaksa enam. Ma ei olnud ühelegi sõbrale kunagi öelnud, mis mind meie suhte juures häirib. Enamik inimesi ei teadnud mu tunnetest, minevikust või eraelust suurt midagi.

Hakkasin inimestele endast rääkima. Ka rasketest asjadest. Kuna ma ei olnud seda kunagi teinud, tundus see kohutav. Esiteks ma ei teadnud, kellele võiks rääkida — rääkisin siis kõigile, kes kuulata viitsisid.

valu parempoolse küljel kõhu poolel

Mõned kuulasid, mõtlesid kaasa, mõnest on ajaga saanud isegi väga hea sõber. Teised jälle hakkasid haletsema ja kaasa tundma ilma suurema süvenemiseta — aga neid oli üllatavalt vähe. Teiseks oli mul rääkimise ees suur hirm. Kahel korral olin veendunud, et inimene, kellele olin endast rääkinud, plaanib mu mõrva.

Aimasin, et see on absurdne, aga olin igaks juhuks valvel. Vot just nii suur oligi see hirm, miks olin seni kõik endale hoidnud — mul oli hirm, et suren, kui räägin. Võib-olla oli see vanaisa surmahirm, millega ta vangilaagris silmitsi seisis ja mida andsime peres põlvest põlve edasi, kuni keegi selle ahela murrab? Ühtlasi tegi mõistmine, et oma hädades ei saa süüdistada teisi, enesetunde üsna kehvaks. Küsimus ei ole süüs — küsimus on põhjustes. Kõige raskem oli hakata mõistma, et vastutan ise enda elu eest.

See viimane mulle esialgu üldse ei meeldinud. Kui süü olematus oli vägagi vastuvõetav, siis ise enda elu ja valikute eest tegelikult vastutada mulle kuidagi ei istunud. No näiteks — alustame lihtsatest asjadest. Kui mul on seltskonnas igav, siis tuleb ise midagi teha, et oleks huvitav, või kuhugi mujale minna. Mitte istuda lauas, altkulmu põrnitseda ja sisimas nuriseda, et küll on mõttetu seltskond. Või kui mulle ei meeldi see, et sõber kurdab juba sajandat korda ühte ja sama probleemi, tuleb mul endal talle öelda, et ma ei jaksa seda enam kuulata.

Mitte mõelda, et ah kui tüütu mu sõber on. Või kui kolleegi kirjad mõjuvad muserdavalt, siis paluda tal end natuke meeldivamalt väljendada.

KORDUMA KIPPUVAD KÜSIMUSED

Mitte hädaldada, kui vastik see töösuhtlemine on ja kuidas mulle ikka ei meeldi kogu see värk. Või kui Tallinna-Tartu rongis vaatab võõras mees telefonist valjuhäälset vene märulifilmi, siis paluda tal see vaiksemaks panna. Mitte eneses kui mu abikaasa on valus kirjutada, kui nõme võib ühistransport ja üks suvaline jorss olla. Ja alati on võimalus võtta vastutus — lihtsalt aktsepteerida, et mulle ei meeldi see olukord, kus olen.

Teada, et ma saaksin seda muuta, aga ma ei tee seda, ei kavatsegi midagi teha, sest ma lihtsalt ei julge, ei taha, ei oska, ei suuda. See mõte ei meeldinud mulle spiky valu kõhu allosas üldse.

Tuleb tunnistada, et olen praeguseks jõudnud teise äärmusesse — ärritun enda peale, kui lihtsalt istun ja kannatan. Vihaseks ajab. No kannata siis, istu ja ela oma elu suures kannatuses ja ohvripositsioonis maha. Vaata siis ise, mis tunne on kunagi tagantjärele mõelda!

Hästi halb tunne on — ja nii ma siis enamasti midagi teen. Kuigi tõsi, sellele meesterahvale, kes rongis vene märulit vaatas, ei ütelnud ma siiski midagi. Istusin ja olin tige. Tema peale, et ta nii rumal on, ja enda peale, et ma midagi ei ütle. Kaks tundi. Nad lihtsalt on. Mehed teavad seda ja suhtuvad sellesse kuidagi rahulikult.

Paljud naised ka mina aga ärrituvad selle peale, sest tahame ja nõuame võrdsust. Aga ükskõik, kui võrdseks me tööd sh kodusedpalgad ja muu ajame, jääme kehaehituselt, kehakeemia poolest erinevaks. Eks patriarhaalne ühiskond on meile verega kaasa andnud uskumuse, et mees on kõrgem, naine madalam, ning see ongi käivitaja. Kuid äkki, naised, peaksime välja astuma selle uskumuse varjust ning mitte pelgama, vaid avasüli vastu võtma erinevuse õige definitsiooni?

On au olla naine, nagu ka mees. Keegi ei ole ülem ega alam, parem või halvem, kui me ise seda ei usu. Mann Minu lugu juhtus kui olin 23a ning minu vägistajaks oli mu enda abikaasa : Kuna olin aastaid oma abikaasa vaimse terrori all kannatanud, võtsin lapse ja läksin mehe juurest ära.

Elasime minu vanemate juures, kuid mehel oli kombeks alguses seal külas käia, et mind tagasi saada.

Kahjuks lubasin tal ühel korral ka ööbima jääda. Ja nii see siis juhtuski. Ta vägistas mind une pealt, hoidis mu käsi selja peal koos ja surus pea padja sisse. Ma ainult nutsin ja palusin lõpetada. Meie pisike tütar magas reisivoodis minu kõrval Tegin endaga palju tööd ja nüüdseks olen sellest üle! Seda lugu teavad ainult minu kaks lähedasemat sõbrannat ja minu praegune superhea ning ülihooliv abikaasa : Loe edasi Alice kui mu abikaasa on valus kirjutada Nutsin ja karjusin, püüdsin vabaks saada, ei aidanud.

Peale seda olin kui udus. Istusin köögilaua taha ning nutsin. Ei suutnud isegi häält enam teha, lihtsalt vaikselt nutsin. Raske oli hingata, pisaraid oli nii palju. Ta ütles mulle, et ma teen tema ka nii kurvaks ju ning ärgu ma nüüd päris ära lämbugu. Imelik on, et kui välja jätta füüsiline valu, siis järgmised päevad ei olnud tegelikult nii hullud.

Kaalusin politseisse minekut, aga sõprade kogemuste põhjal otsustasin selle vastu. Plaanisin mõnele täiskasvanule rääkimist, aga ei suutnud kedagi sellist leida. Mõtlen selle kõige peale sageli. Olen nüüd, 6 aastat hiljem, 22, aga selle mälestuse värvid ei ole tuhmunud. Mul võttis 3 aastat järgmise füüsilise suhteni. Ma soovisin nii väga "üle saada", "olla normaalne", et ei kuulanud ennast.

Kartsin oma mõtteid ja lootsin, et ta viib mu kuidagimoodi kaugemale iseendast. Ta ei olnud halb inimene, kui midagi, siis võib-olla teadmatult isekas. Kordasin kogu aeg "ei" ja "ma ei soovi" ning "palun lõpeta", kuid ta vist uskus, et suudab mulle selle siiski heaks teha. Surus edasi, palus mul rahuneda. Ei tea, ma peaaegu soovisin, et tal oleks õigus. Kui ta jätsin, ütles mulle, et loodab, et ta väga mulle kurja ei teinud. Ma ei ole enam kellegi peale pahane.

Olen leidnud enda jaoks põhjused edasi minna. Mind mõnikord kurvastab ainult mu võimetus taluda füüsilist lahkust. Sooviksin olla suuteline magama kellegi kaisus jm, ilma et paha hakkaks. Anda tagasi nendele, kes on minu vastu head. Ent eks kõigil ole omad haavad. Raili Mind närib kõige rohkem see, et ma tol hetkeil ei arvanud, et mul on õigus politseisse pöörduda ja nüüd ei saa ma enam seda teha.

Ühel õhtul helistas mulle minu poisi sõber ja kuna ma elasin tol ajal juba omaette, palus ta, et lubaksin tal enda juures ööbida. Mulle ei meeldinud see mõte, kuid ma ei leidnud ka põhjust, miks peaksin keelduma - ta oli ju sõber.

Ta oli pisut purjus, kui kohale jõudis, ajasime juttu. Mul ei olnud voodit, mistõttu tegin aseme põrandale mitme tekiga.

Operatsioonile tulija meelespead vaata SIIT. Kas enne operatsiooni peab klistiiri tegema? Kui raviarst ei ole eelnevalt määranud klistiiri, siis ei pea seda tegema.

Andsin talle eraldi teki. Ootasin, et ta enne mind magama jääks, kuid seda ei juhtunud. Selle asemel tundsin, kuidas ta mind puudutada püüab. Tundsin ebamugavust, kuid ma ei osanud talle vastu hakata. Tean, et ütlesin, et ta seda ei teeks, kuid ta jätkas.

haiget vasakpoolsete gaaside kõhtu allosas

Järgmine hetk, mida mäletan, on see, et ta Ei ole ju. Nutsin edasi. Nutsin, kuni ta lahkus, nutsin veel veidi ja matsin siis kogu sündmuse endasse. Ma ei rääkinud sellest kellegile. Ma ei arvanud, et sellest, et ma "ei" ütlen, on piisav, et öelda, et mind vägistati. Kes mind usub, kui keegi ei tea? Kui keegi ei kuulnud?

Post navigation

Nüüd nutan selle õhtu pärast taas. Seekord aga mulle ei lähe korda, kas keegi mind usub, ma tahan lihtsalt, et kellegi teisega nii ei juhtuks. Palun, ära iial jäta rääkimata! Mari Küll juba 18 täis, aga suht kogenematu. Elasin koos ühe poisiga tema vanemate juures.