Valusalt kirjutada pärast pa

Balti jaama pakihoiuruum. Mulle meeldiks mõelda, et loomingul ei ole rahvust, aga mulle meeldib ka mõelda, et kirjutatakse väga paljudes keeltes ja et need keeled kumavad ka tõlgetest mingil määral läbi. Kuid et selle püüdlusega käib pahatihti kaasas ülemõtlemine ja väärtõlgendamine jne?

Esineb kindlasti ka autori rumalust. Ka seda ei saa eitada. Saar: Mulle vähemalt tundub, et sa peidad selle kavalalt ära. Aga tarkus võib-olla ongi hästi varjatud rumalus?

Filimonov: Võib-olla. See võib kehtida ka vastupidi.

jootmine vere lõpus

Saar: Su kirjutamise toon on igatahes selline, et sellega on väga raske vaielda. Keegi ilmselt ei tule sulle näiteks faktivigu ette heitma. Filimonov: Jumal tänatud, ma pole faktides absoluutselt kindel. Saar: Siiski on palju autoreid, keda lugedes tahaksid kriitikuna just faktivääratused hambusse võtta. Aga sinu puhul ei tuleks see mul millegipärast mõttessegi. Tema teadmiste ja oma järelduste põhjal siis justkui konstrueerisin tolle maailma.

  1. Hinnanguliselt võib selliseid firmasid olla tuhatkond ja nende hulgas on peaaegu kõik põllumajandusettevõtted.
  2. Pipar pipar tsüstiidiga
  3. Kui aastane Briti naine oma abikaasa noore egiptlase pärast maha jättis ei osanud ta aimatagi, kui valusalt ta kõrvetada saab.
  4. Kas tsüstiidi mangaanis on võimalik istuda
  5. Ühesõnaga eile läksin hommikul Kotka erahaiglasse, kus andsin vereproovi ja tehti rindadele ultraheliuuring, et veenduda, et kõik kenasti korras on, enne kui nad opiga alustavad.

Saar: Jutt on ajaloolisest pseudo­portreeloost, kus Juri Lotman sõidab Peterburist Tartusse, kuna on saanud ülikoolis töökoha. Ta jagab kupeed ühe noore sõjaväelasega. Ja muide, see vist on ka ainus koht, kus mul tõesti tekkis küsimus, et kui omavoliline see portree nüüd ikka on.

Filimonov: Täiesti omavoliline. Ma küsisin ainult paari asja: kas rongides olid kupeed ja mis oli kõige levinum suitsumark.

  • Öösel valu allosas kõht ja põletamine
  • Tsüstiit naiste tõttu

Lotmani elu ma ei uurinud. Lugesin küll, et ta saabus rongiga, ja teadsin, mis põhjustel ta tuli Tartusse, aga kõik muu on välja mõeldud. Saar: Minule on meelde jäänud kirjeldused, kus sa esitad Lotmani mingite liigutuste ja olemise kaudu tasakaaluka ja mõõdetud käitumisega mehena. Näitad, et tegu on sellise vaoshoitud, tasakaaluka ja pikaldase loomuga härraga.

Aga kokakoolas on peale kofeiini igasuguseid värvaineid jm jama ka. Ise olen peale kohvi mõni hommik teen erandi ja loomulikult igasuguse alkoholi loobunud veel näokreemidest, deodorandist, fluoriga hambapastast ja sodium lauryl sulfate'i sisaldusega šampoonidest. Söökide puhul vaatan, et ei sisaldaks kunstlikke värv- ja säilitusaineid.

Sõbrad ja lähikondlased meenutavad teda pigem sellise püsimatu varblase tüüpi õpetlasena. Konkreetselt meenub kirjeldus ühest jalutuskäigust Elvas, kus Lotman ettejäänud kännust kunagi mööda ei astunud, vaid ikka kepsakalt üle hüppas. Filimonov: Täiesti võimalik.

Mina lähtusin stereotüübist.

Pealegi pole selles novellis kuskil välja öeldud, et tegu on Lotmaniga. See mu päästab. Saar: Tõsi. Ja ka ilma selle teadmiseta kannab see novell tegelikult kenasti välja. Ja palun sinul selle paikapidavust hinnata. Ma pööran vasakule.

Inimene jalgrattal on juba enne seda näinud mind ja otsustab hoiduda kokkupõrkest. Inimene jalgrattal pöörab vasakule. Ma näen, et ta pööras samuti vasakule, ja lähen paanikasse.

Esialgu veel kergelt. Võttes vastu järgmise ebastandardse otsuse, otsustan ma pöörata paremale.

P. I. Filimonov: „Ei ole elu nii tõsine, nagu eile olen kirjutanud.” — Sirp

Inimene jalgrattal näeb mu manöövrit, näeb, et ka mina pöörasin vasakule, ja täiesti loogiliselt — ta ju ikka endiselt ei soovi kokkupõrget — pöörab paremale.

Ma näen tema ümberpaigutumist ja lähen juba rohkem paanikasse. Seda enam, et vahemaa meie vahel nobedasti kahaneb. Kahaneb, sest me mõlemad hingepõhjas siiski loodame kompromissi saavutamise võimalikkusele ja liigume edasi, vähendamata kiirust, soovides jõuda oma tegemiste juurde vajaduseta pidurdada, et see idioot mööda lasta.

Bussipilet etendusele ERAMAA - VisitParnu

Jah, kired selleks momendiks juba lõõmavad. Ma hakkan visklema ühele poole ja teisele poole, laskmata jalgratturil rahulikult endast mööduda.

Me oleme teineteisele üha lähemal ja lähemal. Jalgrattur hakkab ka juba paanikasse minema ja palvetab kõigi oma jalgrattajumalate poole, et need paneksid mulle ometi aru pähe ja teeksid nii, et ma lõpetaksin visklemise. Jumalad võtavad jalgratturit kuulda, aga mitte kohe, ja veel natuke viselnud, saan ma aru, et kõige parem, mida ma võin selles situatsioonis teha, on tarduda.

Tarduda nii nagu ma olen, siinsamas, liikumata paigast, otsekui lastemängus, jalg üleval nagu haigrul.

Jalgrattur pillab ropu vandesõna ja sõidab minust mööda, riivates mind pedaalidega, kettidega, pahvatades minu pihta oma ligiolekust tekkinud tuule. Vannub isegi kõige väiksem laps. Ma saan neist aru. Ja nii juhtub iga kord. Iga kord, silmates jalgratturit, ma mõtlen, et no seekord on kõik teisiti, seekord pöördun ma ilusasti kõrvale ja me ei lähe üldse paanikasse ega hakka pingeliselt üritama rahus lahku minna sel kõige laiemal kõigist võimalikest magistraalidest Maa peal.

Ja astun paremale. Jalgrattur mõtleb samuti — ja keerab paremale. Ja nii edasi.

Sest minu arust on see üldse üks kõige paremaid lõikusid, mis kunagi minu sulest tulnud. See on täiesti eluline, elust võetud olukord — mina olengi see, kes hakkab paremale-vasakule jooksma ja hüplema.

Kui räägime kirjutamisest, siis … ma ei tea, mida öelda … võimas metafoor jah, aga … kes oleks kirjutamisel see jalgrattur? Saar: Minu hüpotees oleks selline: võib-olla võlgnemegi me kogu Filimonovi loomingu otsustamatusele. Võib-olla see teda just kannustabki. Jalgrattur võib olla lootegelane, aines üldisemalt, lugeja … või kirjutaja ise.

Filimonov: See on paljus tõsi, jah.

Olete oma elust kirjutanud valusalt ausa raamatu “Igavene poisike”. Mis ajendas seda tegema?

See vastabki minu elule, minu meetodile … õigemini mitte meetodile, vaid olukorrale, kus ma uuel päeval eitan seda, mida olen eelmisel päeval kirjutanud, ja kolmandal päeval mõtlen, et — ohhoo! Nii see on, olen jah selline kõhkleja. Iga-aastane traditsioon purunes Kelnerina töötav noormees võitis Joanna südame ja inglanna hüppas peagi Hassaniga voodisse. See oli parim seks minu elus. Teadsin siis, et pean oma abikaasa maha jätma. Temaga olles tundsin end üle mitme aasta seksikana. Hakkasin välja hiilima, et temaga kohtuda.

Teiegi luulet on avaldatud mitmes väljaandes.

See mõte — kirjutada oma emast, isast, kogu perest — on mind saatnud pool elu. Eks mulle ole kirjutada alati meeldinud. Aga kuna mu üks loomuomadusi on laiskus, sain sellega alles nüüd valmis. Isa kirjutas ka — humoreske ja vesteid, mis avaldati tolleaegses ajalehes Edasi Villem Vussermanni ja Marta Kotspooli nime all.

Aga ta on kirjutanud ka mitu näidendit, ühe neist on Vanemuise teatris lavastanud Jaan Tooming.

Raseduse sümptomid

Isalt on avaldatud kaks luuleraamatutki, kusjuures osa luuletusi on Mulgi murdes. Olete seega isa poolt mulk.

see võib juurida paremale allosas kõhu peale apenditsiidi

Näiteks külmutatud liha importijalt, nüüdseks pankrotistunud OÜ-lt Ottenhof, mille juhi enesetapust kirjutas Äripäev eelmise aasta veebruaris.

Kangus ütles, et kuna seadusemuudatuse jõustumiseni on aega vaid paar päeva, on teatud määral märgata aktiviseerumist taaskasutusorganisatsiooniga ühinemiseks. Kommentaarid Tiit Tuuleveski, ASi Väätsa Agro juhataja Me ei ole taaskasutusorganisatsiooniga liitunud, sest seda pole seni vaja läinud.

Ainus toodang, mida me pakendame, on silo, ja kui palju me kilet sisse oleme ostnud, saab paberitest järele kontrollida. Metsa alla me kasutatud kilet ei jäta, vaid oleme kile viinud Väätsa prügilasse ja prügila otsustab ise, kas ta taaskasutab seda või mitte. Kui palju me kilet oleme prügilasse viinud, saab samuti järele kontrollida.

Pakendiaktsiisi probleem tuli veidi ootamatult.

lihas valutab kõhu allosas vasakul